Menu

Krookus

March 8, 2017 - Aiaelanikud
Krookus

Krookus (Crocus; sahramit/krookus) on mugulsibultaimede perekond võhumõõgaliste (Iridaceae) sugukonnast. Neid on kokku u 80 liiki, mis looduslikult on levinud Vahemeremail, Kaukaasias, Väike- ja Kesk-Aasia mägedes. Lillede värvivalik on lai. Taime kõrgus on 10…15 cm, lehed kitsad ja juurmised, suured lehterjad õied asetsevad harilikult mitmekaupa, avanevad päikesepaistel, vili on kupar. Krookuse õisikud on arenguloo vältel taandarenenud – tihti on neil säilinud vaid üks õis. Lehterja suure õie kroonlehed asetsevad kahe ringina. Neeluosas kokku kasvades moodustavad õielehtede alused pika toruja putke, mida rahvas peab ekslikult taime varreks. Umbes 2/3 liikidest õitseb varakevadel ja 1/3 sügisel. Kevadel õitsevatel krookustel tekivad lehed enne õitsemist või õitsemise ajal, sügisel õitsevatel krookustel aga kas sügisel koos õitega või enamikul liikidel alles järgmisel kevadel.
Krookus on talvekindel, sobib kasvatamiseks peenral, murus, puude-põõsaste all, hekkide ja plankude ääres, potis, kastis ja mujal. Eelistab kasvamiseks päikeselist, sõmera, vett hästi läbilaskva ning viljaka pinnasega kasvukohta. Istutusaeg algab augustiga ja mugulsibulad peaksid mulda saama vähemalt kuu aega enne pinnase lõplikku külmumist. Sibulad on soovitav istutada 7-8 cm sügavusele. Krookused võivad kasvada samal kohal palju aastaid. Krookused sobivad suurepäraselt ka ajatamiseks. Selleks vajavad nad 15 nädala pikkust külmaperioodi.
Krookused sobivad kiviktaimlasse, lillepeenarde eesäärtele ja parki eelkõige rühmana kasvama. Nad annavad erksaid ja kauneid värvilaike ajal, mil teisi õitsejaid on vähe – varakevadel märtsis-aprillis ning sügisel. Nende õisi armastavad külastada mesilased.

Krookused võib tinglikult jagada 4 rühma:
1. Sügisel õitsevad krookused. Eelistavad päikeselist, hästi vett läbilaskva pinnasega kasvukohta.

2. Varakevadel õitsevad krookused – tuntud ka väikeseõieliste krookuste nime all.

3. Erilise rühma moodustavad nn. hollandi hübriidid, tuntud ka kui suureõielised krookused.

4. Looduslikud liigid.
Kevadine krookus (C. vernus) on Eestis hästi tuntud ja peamiselt kasvatatav liik, samuti selle sordid ning hübriidid oma väga suurte varakevadiste õite tõttu. Puhkevad õitsele aprilli teisel poolel.
Kuldõielise krookuse (C. chrysanthus) arvukad sordid on ühed armastatumad ja tuntumad varakevadised aiataimed. Ehkki tema õied on kevadise krookuse omadest väiksemad, õitsevad nad märksa rikkalikumalt, tunduvalt varem ja kauem.
Safrankrookus (C. sativus) esineb ainult kultuuris ning steriilsuse tõttu seemet ei anna. Taime kuivatatud emakasuudmeist toodetakse hinnalist maitseainet safranit, mida kasutatakse nii vürtsina, ravimina kui ka värvainena. Sageli see liik meie kliimas siiski õitsema ei lähe.
Kaunis krookus (C. speciosus), rahvasuus tuntud ka sügiskrookusena, õitseb septembrist novembrini 1, harva 2 (aiatingimustes rohkema) lõhnava, lillakassinise tumedasoonelise õiega ning seljalt tihti tumedatäpiline, mõnikord ka hõbedane või valkjas. Kaunis krookus on meie oludes väga vähenõudlik, õitsedes hästi igas aias nii päikses kui poolvarjus, nii happelisel kui aluselisel mullal, nii raskel savimullal kui ka kergel liivmullal.
Sile krookus (C. laevigatus) õitseb sügisel laialt avaneva lamedaõielise õiega. Lehed esinevad õitega samaaegselt.
Pikaõieline krookus (C. longiflorus) õitseb sügisel oktoobris-novembris kollasetolmukaliste lillade kuni purpursete (tumevioletsete), välisküljelt triibulise soonestusega lõhnavate õitega.

Allikas:
Aiasõber: krookus

Krookused

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *